Vahtisin telkut ja suht hiline tund oli juba ka. Järsku kuulen võtmete kolinat. Saad sa aru kuidas ma ehmatasin, mõtlesin et keegi kollitab ukse taha. Läksin piilusin ümber nurga, täiesti puhas plats, ei mingeid hääli ega liikumist.
Siis märkasin, et oot Kidi ka pole, kuid juhuslikult vaatasin natsa kõrgemale. Kid oli ennast välisukse kõrval olevale tumbale, mis on seina ja riidekapi vahel, kerra tõmmanud. Võtmete kõlin tuli sellest, et olin varem nad sinna tumbale jätnud. Täitsa koomiline, see ei ole just eriti suur koht ennast paigutada, aga tema tundis ennast üsna mugavalt. Vaatas mind veel unise näoga, endal veel selline pilk, et mida ma siin töllerdan. Eile õhtul tegime ka Texiga trenni- seismist (ka laual), hammaste näitamist, istumist ja lamamist Ta oli jummala äksi täis- loomulik ju, süüa sai. Tahtsin temaga juurde kutsumist ka harjutada, aga kurivaim ei läinud üldse eemale, tundis ju kotleti lõhna, mis mul veel käes oli. Trenni tegime temaga elutoas. Mingi hetk ta taipas, et maitsvat kotleti ei saa ja tormas kööki, et ehk seal on midagi head. Siis kohe kutsusin, mille peale ta jooksis kohale sai palju kiitmist ja muidugi kotletti. Arva mis ta siis tegi?! Jooksis uuesti köögi poole, jäi poole tee peal seisma ja vaatas minu poole- noh kas kutsud ka juba??? Ma naersin nagu segane- tegime seda alles esimest korda ja juba ta oskab mind sõrme ümber keerata. Ütle veel, et koerad ei mõtle! |
SusanneKidi ja Texi tegemised Archives
April 2017
Categories |